Ulualuse ehitamise lugu

Olin oma peas juba väga pikka aega näinud sellist vabas õhus asuvat loomenurka, mis pakataks rohelusest ja annaks head postiivset energiat. Samas oleks vaikne, taustaks vaid viinapuude õrn sahin. Sinna juurde võiks kuuluda võimalus napsata tomat oma lõunasalatisse, veel parem kui terve salati saaks ühe sammu kauguselt.

Ma isegi ei tea, kuidaspidi see mõte oli. Kas loomenurk laiendatud kasvuhoonega või kasvuhoone laiendatud õuealaga. Kindel oli, et see saab olema üks voolav ruum. See mõte oli olemas ammu enne seda majapidamist ja suurt ‘prahihunnikut’, mis siin õuel juba aastaid kuhjunud oli.

„Vedasid kõik mööda õue laiali ja edasi?
Enne oli vähemalt kõik ühes hunnikus.”

Mehe kommentaar minu sorteerimise initsiatiivile sisaldas palju küsimärke. Nimelt ei teadnud ma ju ise ka täpselt, mis sellest kraamist teha saab. Vaja oli ülevaadet, et saaks võimalikult palju vana seisvat materjali kuidagi samas majapidamises ära kasutada. Ei tundunud kuidagi põhjendatud tegevusena see, et tuleb tegeleda vana äraveoga ja uue juurdeveoga. Näiteks olid selles hunnikus tahutud palgid, mida meil ei olnud kusagil kasutada, kuid palgivirn õuel ei tundunud ka päris see. Niisiis said palkidest peenraäärised, sest selline hoiustamine tundus igati praktilisem ja ilusam.

Ulualuse asukoha määras samuti puhtalt praktiline vajadus. Nimelt riivas silma üks aianurk, kus koondusid naabrite kuuri- ja kaminatagune ning meie aia iidvana ja kasutamata grillahi. See oli vana õunapuu all kõrgesse umbrohtu kasvanud, kuna seal laiuv vana paekivi põranda jääk ei olnud niitja suhtes just eriti sõbralik.

Köögi aknast vaheldumisi aianurka ja laiali laotatud prahihunnikut analüüsides sai valmis plaan, kuidas saaks kahest probleemkohast korraga vabaneda. Oli vaid vaja kuiva ilma, kannatlikku meelt ja loovat lähenemist ning legomäng võis alata. Muidugi joonistasin enne valmis ka üldise konstruktsiooni, et saaks teha arvutused, milliseid juppe oleks poest juurde vaja. Paar prussi kandepostide jaoks ja pergola katuseraamistiku materjal tuli hankida, kuid enamuse saime oma vanast hunnikust.

Alustuseks tuli maha saagida vana õunapuu, mis kahjuks andis saagiks vaid paar õuna ja needki kukkusid enne küpseks saamist mädanikuga alla. Teiseks tuli üles võtta vana sammaldunud paesillutis. Kivid said puhtaks ning leidsid uuel põrandal oma koha. Kuna planeeritud ala oli vanast pisut suurem ja plaan oli teha sama pind ka kasvuhoonesse, tuli paeplaate juurde tuua. Kui põrand valmis sai konstrutsioone ja seina püstitama hakata.

Mida kõike saab teha värviga!

Kui teine osapool oli kõige selle vana ära kasutamise teema suhtes väga skeptiline, siis minul oli varasemast teadmine, kuidas värv, siinkohal puiduimmutus, töötab imehästi pindade ühtlustajana. Seda teades ei kahelnud ma kordagi uue ja vana puidu koos kasutamises. 

Sein püsti, värvipurk lahti ja vau. Miks tumepruun? Sai valitud toon, mis sobiks elumaja detailidega ning samas oleks hea taust rohelistele taimedele. Kui te küsite, et mis huvitav konstruktsioon diagonaalse lauajupiga, siis see abiline hoidis kogu seda värki koos, kuna katuse talad ei olnud veel poest saabunud 😀

Jaa, me proovisime seda vinget ahju sealt nurgast teisaldada, kuid tulutult. Niisiis tuli see väike error ruumi osaks teha. Õnneks oli meil oma hunnikus piisvalt materjali, millega seda tegelast varjata. Tegelikult ka suurem lillekast kujunes vastavalt saadaolevale materjalile.

Hakkab looma

Kasvuhoone sai paika enne ulualuse ehitamist, kuna oli vaja teada, kuidas see paigutub maha murdunud männi ja naabri kuuri vahele. Samuti oli hea teha põrand ühe raksuga.

Lõpuks peaks vasakule jääva naabri kamina taha hõredale seinale kasvama viinapuud, mis peaks andma nii meile kui ka naabritele ilusa rohelise seina.
Laudisseinal lookleb väänduv kuslapuu, mida toetavad astilbed ja kõrrelised. Väga põnev on oodata, kuidas taimed suuremaks kasvavad ja puhkusekuurorti meeleolu loovad.

Tomatitaimed mulda ja saab hakata salatit tegema ning mõtlema, mida teha tormis murdunud männiga 😉